12. mail käisid 1. ja 2. klass koos lasteaia Karukella rühmaga Soomaa rahvuspargis. Ilm oli päikseline ja väga soe, tekkis lausa suvetunne. Tipu Looduskoolis ootas meid rõõmsameelne Dagmar, kes oli lastele hulgaliselt tegevusi ette valmistanud.
Alustasime päeva üksteise tervitamisega. Seejärel luges Dagmar ette kaisukarude pealiku Karli kutse. Lapsed said väljasõidule kaasa võtta ka oma kaisuloomad. Et õues oleks mugavam ringi liikuda, pani igaüks oma pehme sõbrakese kärutaksosse, et kaisuloomi saaks lihtsa vaevaga matkal kaasas kanda.
Ülesannete sujuvamaks lahendamiseks moodustasime vähemalt neljaliikmelised rühmad. Esimese ülesandena korjasime värvilistesse munakarpidesse loodusest sarnaste omadustega esemeid, näiteks tuli leida võimalikult palju siledaid, karedaid või pehmeid lehti, kivikesi, oksakesi, õisi jms. Teise ülesandena tuli oma rühmaga matkarajal liikudes ära tunda eelnevalt ette näidatud esemeid ja taimi (näiteks tammeleht, võilill, osi, tarn jne).
Kolmandas punktis arutasime, mida on karudel looduses elus püsimiseks vaja. Saime lõpuks teada, mida kujutab endast V.E.T.Õ. saladus: V – vesi, E – elupaik, T- toit ja Õ- õhk. Tegime läbi rollimängu, osad kehastusid karudeks ja osad puudeks, mille najal on karul hea metsas puhata. Ülejäänud mängu osalised kehastasid kõike elus püsimiseks vajalikku ning karud pidid endale loodusest otsima toitu, vett ja muud vajalikku. Vahepeal oli aga selgunud kurb tõsiasi, et kärutakso koos meie armsate kaisuloomadega on kaduma läinud. Alustasime koheselt otsinguretkega ning liikusime edasi mööda karu käpajälgi, mis juhatasid meid lõpuks pikniku paika, kus meid olid ees ootamas ka meie pehmed sõbrakesed.
Kui kõhud olid täis mugitud, veetsime aega looduskooli kitsede, kanade ja küülikute seltsis. Kukk lõi aedikus oma häälepaelad valla ja demonstreeris uhkelt oma hääleulatust. Lastel oli nalja kui palju!
Lõpetuseks meisterdasime okstest ja nööridest kaisuloomadele onnid. Laste fantaasia andis igale onnile omapärase kuju ja suuruse. Kitsed said laste poolt korralikult toidetud, ilmselt ka ülejärgmisel päeval olid kitsedel endiselt kõhud täis.
Selle vahva päeva sõidukulu ja programmide rahastuse võttis enda kanda SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. Meie tänud!
Õp. Liisi Tõnisson
Õp. Aime Raidmäe
